On südasuvi. Minu vanus läheneb neljakümnele ning pärast üht söödud lõunasööki viskab kaal korraks ette numbri, mis on kõike muud kui rõõmustav. Paratamatus, mõtlen. Ju siis olen pärinud ema geenid. Isa ning õed on lihtsalt teisest puust. Mina olen emasse ehk midagi pole parata.
Ent järgmisel ööl nähtud õudusunenägu, et olen haigestunud diabeeti ning kaotanud selle tõttu nägemise, saab minu elus murdepunktiks.
Sean sammud Sportlandi, et soetada endale Polar kell. Nägin sellist ühel enda 9. klassi õpilasel, kes viljeleb kõrgemal tasemel sporti ning käis minu juures eksamieelsel konsultatsioonil. Veidi taustauuringut ning otsus rahapaigutuseks taab tehtud. Praegu võin öelda, et see on mu elu parim kingitus iseendale.
Esimesel päeval uue kellaomanikuna kohkun päeva kokkuvõtvatest tulemustest:  olen enda tavapärast liikumist järgides täitnud vaid 30% päevasest liikumisvajadusest. 30%! Ma ei usu oma silmi! Kümme aastat ebapiisavat liikumist! Täpselt nii kaua on minu kaal hiilivalt tõusnud.
Kuna ma ei armasta poolikuid asju, saab 100% minu igapäevaseks eesmärgiks. Nii võis mind tänavajalgrattaga sõites kohata iga päev terviserajal. Kuniks ilm lubas. Sügise hakul hakkasin kõndima. Alati ei olnud motivatsiooni, kuniks abikaasa ütles ühel õhtul, et mingu ma ja  kõndigu ikka 100 täis. 15% oli puudu. See oli oktoobris. Tollest päevast olen alati täitnud vähemalt 100% oma päevasest liikumisvajadusest. Olen kaotanud märkimisväärse hulga kilosid. Ning uskumuse, et ülekaal on seotud geneetikaga. Praegu võin öelda, et kõik minu perekonnas on saledad, välja arvatud ema. Ent tema puhul on määravaks ehk tervis, sest noorena oli ka tema väga peenike.
Minu elus on muutunud kõik. Valikud, mida teen. Suhtumine. Toitumine. Eriti viimane.
Kuigi olen noorukieast armastanud köögis aega veeta ning olen alati maitsvat sööki valmistanud, pole minu valmistatud toit alati ehk kõige tervislikum olnud.
Otsisin raamaturiiulist välja 2006. aastal õe soovitusel soetatud "Prantslannad ei lähe paksuks". Lugesin selle raamatu teist korda elus läbi. Lisaks ahmisin ka teised eesti keeles ilmunud Mireillle Guiliano teosed läbi. Siinkohal pean mainima, et olen  aastaid olnud vaimustunud kõigest, mis on seotud Prantsusmaa ja prantslastega. Olen tänulik oma tütrele, kes on tänu Prantsuse Lütseumis õppimisele minu armastust kõige prantsusliku vastu vaid süvendanud. Kui prantslannad ei lähe paksuks, siis teevad nad midagi teistmoodi ja õigesti....
Mu salenemisteekonnal on kõvasti  kaasa aidanud Gordon Ramsay, kes korduvalt on oma saadetes öelnud, et tähtis on kvaliteet, mitte kogus. Ma hakkasin teda jumaldama, sest hoolimata kokkamisest on ta suutnud säilitada hea füüsilise vormi. Mida ei saa öelda Jamie Oliveri kohta, kes üksvahe oli ka mulle eeskujuks. Nagu ka Nigella Lawson oma patuste ent kergelt valmivate ahvatlustega. Tänu temale sain ma üle aukartusest oma pastamasina ees.
Tegelikult on aastaid mu teele sattunud inimesi, kes on vargsi vihjanud, et toidu valmistamine võib olla tore, ent ikka on läinud nii, et õhtuks haarad külmaletist pitsa ja pistad selle ahju.
Nüüd on sellega finito. Minu laualt ei leia enam ühtegi poolprodukti. Ma tean enam-vähem alati, mida suhu pistan. Mu tutvusringkond on mu toiduvalmistamisel silma peal hoidnud ning soovitanud hakata pidama blogi. Nad on arvamusel, et ma ei peaks kogu seda kulinaariat hoidma vaid endale, vaid jagama teistegagi.
Mine tea, võib-olla teen oma kolleegi Mariaga oma restorani. Oleme sellest aeg-ajalt rääkinud, ent praegu jääb asi vaid finantside taha pidama.
Selle kõige tulemusena hakkan oma köögitoimetustest andma selles blogis ülevaadet. Tere tulemast minu toitumismaailma!