Lõhequiche

Veetsin 1996. aasta jõulud ja aastavahetuse Prantsusmaal Elsassis. Sõime seltskonnas tookord päris palju quiche´i. Hiljem olen seda saanud veel korduvalt Saksamaal. Ei teagi kohe öelda, kus kõige paremini maitsenud on. Ja kuna seda on imelihtne valmistada, on see üsna tihti ka minu pere toidulaual. Quiche'i võib teha millega iganes. Minu lemmik on lõhega.

Tainas:

200 g nisujahu
100 g võid
1 muna
2 spl piima
soola

Kate:

300 g suitsulõhet (võib ka soola)
750 g porrut
võid praadimiseks
4 muna
6 spl Crème fraîche´i
1/2 tl soola ja pipart
mustkaatpähklit
1 tl sidrunimahla
võid vormi määrimiseks

 

 

Valmistamine:

 

Jahust, võist, munast, piimast ja soolast mõnus tainas kokku segada ja sõtkuda. Asetada 30 minutiks külmkappi.

 

Porru puhastada ja rõngasteks lõigata, võis praadida, kuni see kuldpruuniks muutub. Lasta porrusegul jahtuda. Lõhe lõigata ribadeks. Munad segada Crème fraîche´iga, lisada poruu ja lõhe. Maitsestada soola, pipra, muskaadi ja sidrunimahlaga.

 

Küpsetusvorm tainaga vooderdada ja valada sellele segu. Ahi 200 kraadini soojendada ja küpsetada quiche'i 30-35 minutit.

Kalapada tomatiga

Kapis juhtus olema tomatit, kala ja peterselli. Vürtse on alati olemas. Nii saidki asjad potti pistetud. Pilti kahjuks pole, sest kala söödi kohe ära.

Vaja läheb:
6-8 tomatit
1 kg meelepärast valget kala
jahvatatud kardemoni
soola
karrit
(veel mõnda meelepärast maitseainet)

Tomatid viilutada. Laduda poti põhja. Kala vürtsisegus veeretada ja laduda tomatikihile. Kalale laduda uus kiht tomateid ja peterselli, millele omakorda maitsestatud kala. Kõige pealmine kiht peaks olema tomatid. Lasta vaiksel tulel haududa, kuni kala pehme.

Karulaugu-ricottarull

Karulauguhooaeg on käes. Tegemist on tõelise vitamiinipommiga. Kuna mina ei tea, kus karulauk kasvab, ostan seda tädikeste käest. Minule ei ole see suur summa, nendele aga võib-olla suureks abiks.
Karulaugust annab teha kõike: suppi, ahjuvormi, pestot, määret. Tahtsin aga midagi muud ja nii tegin karulaugurulli.

Karulaugu-ricottarulliks läheb vaja:

500 g lehttainast
2 muna +  määrimiseks munakollast
200 g ricottat (mina kasutasin kreemi, aga tõenäoliselt sobib ka kohupiim)
100 g karulauku
soola, pipart
kreeka pähkleid
sibulat
praadimiseks õli või võid

Sibul koorida ja hakkida, karulauk hakkida. Praadida väheses võis või õlis.
Ricotta segada kahe munaga, lisada juurde hakitud kreeka pähklid ning maitsestada soola-pipraga. Kõige lõpuks lisada segule karulaugu-sibula segu. Segada.

Tainas õhukeseks rullida ja katta seguga. Kenasti kokku rullida ja munakollasega üle võõbata.

Küpsetada 160kraadise õhuprogrammiga, kuni rull pealt kuldpruun.

Koorene lõhesupp

Lapsena ei armastanud ma kalasuppi kohe mitte kuidagi. Halvad mälestused koolist ja lasteaiast. Ema tegi küll head suppi, ent kui ebameeldivad kogemused olemas, siis võid ju ise kalasuppi süüa.
Nüüd söön kalasuppi hea meelega ja õnneks teeb seda ka mu ülejäänud pere. Isegi laps. Lemmik on loomulikult lõhesupp.
Parimat lõhesuppi sain kunagi Kajsamooril. Olen püüdnud seda järgi teha, aga pole päris sama koorest ja rammusat veel suutnud valmistada. Ju seal on mingi nõks, mida ma ei tea. Samas maitseb mu tehtud supp ka päris hea.
Kuna lapsel oli vaja kooli jaoks oma pühapäevane menüü koostada ja kuidagi läks jutt lõhesupile ning ma ei tahtnud ometi, et laps kodutöös valetab, tegingi lõhesuppi.

Olgu siinkohal öeldud, et suppi ei tee ma nagu makroone. Ei mõõda, kaalu kunagi. Kõike panen tunde järgi.

Alustuseks keetsin odrakruupe. 20 minutit. Peaaegu pehmeks. Lisasin tükeldatud köögivilja: porgandit, lillkapast, aeduba, rohelisi herneid (pea pool pakki), porrut. Kui aega pole, sobivad ka külmutatud köögiviljad. Rammusama supi saamiseks võib köögivilju enne ka natukese võiga praadida. Loomulikult käib kalasupi sisse ka kartul. Maitsestada soolaga.
Kui köögiviljad peaaegu valmis, visata lõhe-forellikuubikud juurde, lisada koor (köögikoor, kohvikoor) ja keeta umbes 5 minutit. Ja kõike ikka maitse järgi.

Maguskartuli-spinativorm

Kui bataadid maitsevad, võib proovida valmistada järgmist ahjurooga.

2 väiksemat bataati koorida ja viilutada õhukeselt.
Laduda ringikujuliselt mitmes kihis ahjuvormi ehk siis ahjuvorm vooderdada kartuliga.  Küpsetada 180 kraadi juures umbes 20 minutit.

Samal ajal võib kaks sibulat koorida ja hakkida (ei pea väga peeneks - võib ka seibideks). Kergelt pannil õlis praadida. Lisada pannile värskeid spinatilehti. Poes müüakse spinatit ka potis. Ostsin kaks potti. Eelistan kindlasti seda pakendis juba puhastatud spinatilehtedele. Mõtleme transpordile ja seismisajale! Spinat kergelt sibulaga praadida. Mitte liiga kaua, sest tõmbub kõvasti kokku.

Võtta ahjuvorm ahjust, laotada peale spinat.
3 muna ja 2 munavalget kloppida, maitsestada soola ja pipraga ning segu kartulitele-spinatile peale valada.
Küpsetada 185 kraadi juures umbes 45 minutit.

Kui vormiroog valmis, raputada peale fetajuustu.

Viilukartulid muffinivormis

Nüüd on näpud põhjas. Kui "Armastuse loos" valmistas noorpaar makarone sajal erineval moel, siis mina pean kartulitega hakkama saama. Ühel hetkel saab aga tavalistest keedu- ja praekartulitest villand. Ja nii need viilud teistmoodi lahenduse saidki.

Vaja läheb:

muffinivormi ja vastavalt sellele keskmine kartul ühe augu jaoks
parmesanijuustu
võid (umbes 2 spl)
veidi soola
tüümiani (vastavalt maitsele)

Kartulid koorida ja õhukeseks viilutada. Seda tööd teeb minu abikaasa juustunoaga. Juust peenelt riivida. Tüümian vartest puhastada. Või sulatada ja valada kartuliviiludele. Samuti juust ning tüümianilehed. Korralikult segada.
Muffinivorm võiga määrida. Viilud korrapäraselt kartulikujuliseks laduda ja asetada vormi. Pigem olgu kartulit augus natuke liiga palju kui liiga vähe - ahjus küpses see kokku.
Küpsetada 180 kraadi juures umbes tund, kuni kartulid on muutunud kuldpruuniks.
Miatsevad need veidi juustuselt-hapukalt.

Lavašširullid peediga

Jumaldan punapeeti. See Vahemereäärest pärinev maltsaliste sugukonda kuuluv kaheaastane kultuurtaim on oma olemuselt nii mitmekesine ja kergesti valmistatav. Algselt kasutati söömiseks hoopis peedilehti. Olen praktiseerinud - kõlbavad süüa küll. Peeti on kasvatatud ka ilutaimena. Eestisse tõid punapeedi, nagu ka kartuli, saksa mõisnikud.
Vanas-Kreekas sokutati tülitsejate koduuksele peedilehtedest pärg ning pilkamisobjektile kingiti kimp peete.
Mõnes kultuurisuumis usutakse, et kui mees ja naine söövad sama peeti, siis nad armuvad.
Inglismaal kasutati punast peeti mõned sajandid tagasi juuste värvimiseks.
Austraalias peab tingimata peediviil hamburgeri vahel olema.

Mina panin peedi lavašširulli vahele. Riivitud peet vastavalt soovile maitsestada - pipart, soola, mädarõigast, apelsini- või sidrunimahla, seemneid (seedri, päevalille jne) - kõike võib panna.
Mina katan lavašširulli alati määrdejuustu või toorjuustuga, aga kujutan ette, et ilma saab ka. Ja siis peet peale. Lisada võib veel lõhet või sinki (nt. parma).
Huvitav kindlasti, kuigi pean maitset veel timmima. Midagi oli nagu puudu...

Kui kiire on

Kui kohe väga-väga kiire on ja kõht hirmus tühi, valmib mõne hetkega tomati-suvikõrvitsa panniroog.

Tomatid tükeldada ja pannil vähese õliga praadida. Maitsestada soolaga. Tomati juurde sobib alati ka törts suhkrut.
Zuccini üsna õhukesteks viiludeks lõigata ning tomatite juurde hauduma lisada. Kaas pannile. Kui zuccini on peaaegu küps, valada segule köögiviljapuljongit. Segu peaks siiski veidi paksemapoolne olema. Kui köögiviljad pehmeks haudunud, raputada peale pehmet lambajuustu. Kui seda ei juhtu olema, ajab fetajuust ka asja ära. Kaas veel hetkeks pannile peale, et juust kenasti sulaks.

Sobib süüa iseseisva roana või riisi juurde.

Riis keeb ideaalseks, kui asetada sõrm riisi pinnale ja valada vett sõrme esimese lülini (küüne poolt vaadatuna). Sõrme peab tõesti riisi pinnal olema, mitte sees. Minu puhul on see meetod töötanud 99%.