Lavašširullid peediga

Jumaldan punapeeti. See Vahemereäärest pärinev maltsaliste sugukonda kuuluv kaheaastane kultuurtaim on oma olemuselt nii mitmekesine ja kergesti valmistatav. Algselt kasutati söömiseks hoopis peedilehti. Olen praktiseerinud - kõlbavad süüa küll. Peeti on kasvatatud ka ilutaimena. Eestisse tõid punapeedi, nagu ka kartuli, saksa mõisnikud.
Vanas-Kreekas sokutati tülitsejate koduuksele peedilehtedest pärg ning pilkamisobjektile kingiti kimp peete.
Mõnes kultuurisuumis usutakse, et kui mees ja naine söövad sama peeti, siis nad armuvad.
Inglismaal kasutati punast peeti mõned sajandid tagasi juuste värvimiseks.
Austraalias peab tingimata peediviil hamburgeri vahel olema.

Mina panin peedi lavašširulli vahele. Riivitud peet vastavalt soovile maitsestada - pipart, soola, mädarõigast, apelsini- või sidrunimahla, seemneid (seedri, päevalille jne) - kõike võib panna.
Mina katan lavašširulli alati määrdejuustu või toorjuustuga, aga kujutan ette, et ilma saab ka. Ja siis peet peale. Lisada võib veel lõhet või sinki (nt. parma).
Huvitav kindlasti, kuigi pean maitset veel timmima. Midagi oli nagu puudu...