Sibulasupiga võiks varuda veidi aega, aga kui seda ei juhtu parajasti olema, siis pole ka midagi. Aeglaselt podisedes saab see supp väge juurde. Mitte ei muutu mõrumaks, vaid ikka peenemaks.
Ajalooliselt pakuti suppi 18. sajandil Pariisis Halles´s kaupmeestele, kundedele ja turistidele.
Peipsi sibulad on ühe korraliku prantsuse sibulasupi valmistamiseks aus kaup. Need on end alati parimast küljest näidanud.
Kummalisel kombel ei kaalu ma suppi valmistades kunagi koguseid. Ei mõõda ka, vaid kõik käib tunde järgi.
Tänasesse potti hakkisin 5 suuremat sibulat ja kaks küüslauguküünt. Mõtlesin, et panen küüslauku sisse, sest eelmisel korral ütles laps sibulasuppi süües, et selles võiks küüslauku ka olla.
Sibul hakkida peeneks.
Hea supi saladus on koostisainete praadimine. Lahjema (kuigi ma ei tea, kui lahja see ikka on) supi saamiseks õlis, mina eelistan võid või või ja õli segu. Sibul kuldkollaseks praadida. Soovi korral ja tummisema supi saamiseks lisada umbes supilusikas jahu ja segada praesibulatega.
Võib lisada valget veini, aga võib ka vaid vee ja puljongi baasil keeta. Puljongi koostis on maitseasi: köögivilja, kana- või veisepuljong. Mina eelistan köögiviljapuljongit. Maitsestada soola ja pipraga. Sobivad ka ürdid.
Kuniks supp vaikselt tulel podiseb, võib käia kodulähedases poes bagueti ja juustu järel, sest suppi tasub valmides veel keraamilises potikeses ahjus kuumutada. Supp potti, baguetiviilud ja riivitud tugevama maitsega juust, nt. Emmental, peale ning ahju.
No comments:
Post a Comment