Röstitud porgandid feta juustuga

Porgand ei pea olema vaid ühepajatoidu või toorsalati koostisosa. Porgandit saab samamoodi ahjus röstida nagu peeti.
See on küll toit, mille retsepti kogused sõltuvad sööjate näljast.

Porgandid koorida ja lõigata viiludeks. Viilud segada õli ja vähese soolaga. Soovi korral võib maitsestada veel mõne maitsetaimega. Asetada küpsetuspaberile ja küpsetada 200 kraadi juures ahjus, kuni porgandid kergelt pruunistuma hakkavad.
Serveerida fetakuubikute, rukola ja piiniaseemnetega.

Britakook

Käes on maasikaaeg. Minu perele tähendab see vaid ühte - aeg on  britakoogiks.
Olen lugenud, kuidas teatud inimeste retsepti järgi kook õnnestunud ei ole. Olen sugulaste käest kuulnud, kui suur mässamine see on ja tulemus on siiski untsus kook.
Mina olen teinud seda kooki pea 10 aastat retsepti järgi, mille leidsin Suurest küpsetamisraamatust ja mitte kunagi ei ole ma pidanud tõdema, et kook ei õnnestunud seekord või et põhi pudenes või rebenes. Minul toimib see retsept alati 100%.

Põhi:
3 munarebu
1 terve muna
1 dl suhkrut
150 g võid
2,5 dl jahu
1 tl vanillisuhkrut
2 tl küpsetuspulbrit

Besee:
3 munavalget
2 dl suhkrut

Vahetäidis:
1 dl purustatud mandleid või mandlilaaste

Täidis:
2,5 dl vahukoort
200 g vaarikaid või maasikaid

Munarebud, terve muna ja suhkur tugevaks vahuks mikserdada. Lisada sulatatud ja jahutatud
või, seejärel hoolikalt segatud kuivained. Tainas küpsetuspaberiga kaetud plaadile laotada (pigem näeb see küll määrimise moodi välja). Munavalged mikserdada läikivaks tugevaks vahuks ning lisada vähehaaval suhkur, samaaegselt edasi mikserdades. Beseemass tõsta lusikaga tainale ning siluda mööda tainast laiali. Riputada peale mandlilaastud. Küpsetada 175 kraadi juures umbes 20 minutit. Besee võiks olla kergelt beež. Lasta jahtuda. Täiesti jahtunud kook lõigata täpselt pooleks. Alumisele poolele asetada vahukoor, sellele maasikad või vaarikad. Tõsta peale teine pool peale ja valmis kook ongi.

Lillkapsapõhjal suvikõrvitsapitsa

Praegu veel suvikõrvitsaid koduaiast ei ole, ent leidsin Selverist ülimaitsvaid väikeseid suvikõrvitsaid. Kui suvikõrvitsauputus tulemas on, soovitaks teha vahelduseks pitsat. Traditsioonilise pitsapõhja asemel võiks aga midagi ebatavalisemat ja taimsemat teha. Lillkapsast põhja näiteks.
Selleks tuleks võtta:

1 kg lillkapsast
80 g riivitud parmesani
1 muna
soola

Lillkapsas väikesteks õisikuteks lõikuda ning keeta soolvees pehmeks, panna sõelale nõrguma. Suruda see pudruks. Lisada sool, muna ja juust. Segada kõik ained korralikult tainaks.
Tainas suruda küpsetuspaberiga küpsetusplaadile.

Katteks
ühest väiksemast suvikõrvitsast ribad
soola
pipart
80 g parmesani
(hallitusjuustu)

Tainas katta suvikõrvitsa ja juustuga. Maitsestada. Küpsetada 200-kraadises ahjus umbes 30 minutit, kuniks pitsa kaunilt kuldpruun.

Lavendlirullid

Praegu näikse kõiksuguste õite toppimine toitudesse moes olevat. Kui taimsest koitõrjevahendist lavendlist ülejääke kipub olema, võiks valmistada lavendlirulle. Valmib kiirelt ja maitseb hästi. Ainus oht on asja juures liialdamine. Lavendliõitega peab pigem koonerdama kui priiskama, sest lavendlil on väga tugev maitse.

pakk pärmi-lehttainast
suhkrut
(natuke) lavendliõisi

Tainas lahti rullida, riputada üle suhkru ja lavendliga. Edasi toimida samamoodi nagu kaneelirullidega: keerata rulli, lõikuda ja küpsetada 200 kraadi juures, kuniks rullid kenalt kuldpruunid.

Aedoad mee- ja mandlikastmega

Vaatasin kord Gordon Ramsey kokasaadet, nägin selle salati valmistamist ja otsustasin nüüd proovida. Mee magusus, sinepi kibedus, veiniäädika hapusus ja küüslaugu teravus on päris huvitav kooslus.

Salatiks läheb vaja:

1 kg rohelisi keedetud ja kurnatud aedube
200 g mandlilaaste
soola
jahvatatud musta pipart otse pipraveskist

Kaste:
2 väikest küüslauku
3 tl valget veiniäädikat
2 tl dijoni sinepit
2 tl vedelat mett
150 ml oliiviõli

Kuumutada ahi 180 kraadini. Küüslauk mässida hõbepaberisse ja küpsetada ahjus 20-25 minutit, kuniks küüslauk pehme.
Mandlihelbed kuumal pannil paari minuti jooksul kuldpruuniks röstida. Lasta jahtuda.
Jahtunud oad ja mandlilaastud segada. Maitsestada kergelt soola ja pipraga.
Küüslauk koorest puhastada, purustada, lisada veiniäädikas ning segada, kuni tekib pastataoline mass. Panna juurde mesi ja sinep. Segada hoolega. Niristada juurde õli. Segada. Maitsestada, kui soovi. Vajadusel lisada veel veiniäädikat.
Valada kaste ubadele, segada.

Lõhequiche

Veetsin 1996. aasta jõulud ja aastavahetuse Prantsusmaal Elsassis. Sõime seltskonnas tookord päris palju quiche´i. Hiljem olen seda saanud veel korduvalt Saksamaal. Ei teagi kohe öelda, kus kõige paremini maitsenud on. Ja kuna seda on imelihtne valmistada, on see üsna tihti ka minu pere toidulaual. Quiche'i võib teha millega iganes. Minu lemmik on lõhega.

Tainas:

200 g nisujahu
100 g võid
1 muna
2 spl piima
soola

Kate:

300 g suitsulõhet (võib ka soola)
750 g porrut
võid praadimiseks
4 muna
6 spl Crème fraîche´i
1/2 tl soola ja pipart
mustkaatpähklit
1 tl sidrunimahla
võid vormi määrimiseks

 

 

Valmistamine:

 

Jahust, võist, munast, piimast ja soolast mõnus tainas kokku segada ja sõtkuda. Asetada 30 minutiks külmkappi.

 

Porru puhastada ja rõngasteks lõigata, võis praadida, kuni see kuldpruuniks muutub. Lasta porrusegul jahtuda. Lõhe lõigata ribadeks. Munad segada Crème fraîche´iga, lisada poruu ja lõhe. Maitsestada soola, pipra, muskaadi ja sidrunimahlaga.

 

Küpsetusvorm tainaga vooderdada ja valada sellele segu. Ahi 200 kraadini soojendada ja küpsetada quiche'i 30-35 minutit.

Kalapada tomatiga

Kapis juhtus olema tomatit, kala ja peterselli. Vürtse on alati olemas. Nii saidki asjad potti pistetud. Pilti kahjuks pole, sest kala söödi kohe ära.

Vaja läheb:
6-8 tomatit
1 kg meelepärast valget kala
jahvatatud kardemoni
soola
karrit
(veel mõnda meelepärast maitseainet)

Tomatid viilutada. Laduda poti põhja. Kala vürtsisegus veeretada ja laduda tomatikihile. Kalale laduda uus kiht tomateid ja peterselli, millele omakorda maitsestatud kala. Kõige pealmine kiht peaks olema tomatid. Lasta vaiksel tulel haududa, kuni kala pehme.

Karulaugu-ricottarull

Karulauguhooaeg on käes. Tegemist on tõelise vitamiinipommiga. Kuna mina ei tea, kus karulauk kasvab, ostan seda tädikeste käest. Minule ei ole see suur summa, nendele aga võib-olla suureks abiks.
Karulaugust annab teha kõike: suppi, ahjuvormi, pestot, määret. Tahtsin aga midagi muud ja nii tegin karulaugurulli.

Karulaugu-ricottarulliks läheb vaja:

500 g lehttainast
2 muna +  määrimiseks munakollast
200 g ricottat (mina kasutasin kreemi, aga tõenäoliselt sobib ka kohupiim)
100 g karulauku
soola, pipart
kreeka pähkleid
sibulat
praadimiseks õli või võid

Sibul koorida ja hakkida, karulauk hakkida. Praadida väheses võis või õlis.
Ricotta segada kahe munaga, lisada juurde hakitud kreeka pähklid ning maitsestada soola-pipraga. Kõige lõpuks lisada segule karulaugu-sibula segu. Segada.

Tainas õhukeseks rullida ja katta seguga. Kenasti kokku rullida ja munakollasega üle võõbata.

Küpsetada 160kraadise õhuprogrammiga, kuni rull pealt kuldpruun.

Koorene lõhesupp

Lapsena ei armastanud ma kalasuppi kohe mitte kuidagi. Halvad mälestused koolist ja lasteaiast. Ema tegi küll head suppi, ent kui ebameeldivad kogemused olemas, siis võid ju ise kalasuppi süüa.
Nüüd söön kalasuppi hea meelega ja õnneks teeb seda ka mu ülejäänud pere. Isegi laps. Lemmik on loomulikult lõhesupp.
Parimat lõhesuppi sain kunagi Kajsamooril. Olen püüdnud seda järgi teha, aga pole päris sama koorest ja rammusat veel suutnud valmistada. Ju seal on mingi nõks, mida ma ei tea. Samas maitseb mu tehtud supp ka päris hea.
Kuna lapsel oli vaja kooli jaoks oma pühapäevane menüü koostada ja kuidagi läks jutt lõhesupile ning ma ei tahtnud ometi, et laps kodutöös valetab, tegingi lõhesuppi.

Olgu siinkohal öeldud, et suppi ei tee ma nagu makroone. Ei mõõda, kaalu kunagi. Kõike panen tunde järgi.

Alustuseks keetsin odrakruupe. 20 minutit. Peaaegu pehmeks. Lisasin tükeldatud köögivilja: porgandit, lillkapast, aeduba, rohelisi herneid (pea pool pakki), porrut. Kui aega pole, sobivad ka külmutatud köögiviljad. Rammusama supi saamiseks võib köögivilju enne ka natukese võiga praadida. Loomulikult käib kalasupi sisse ka kartul. Maitsestada soolaga.
Kui köögiviljad peaaegu valmis, visata lõhe-forellikuubikud juurde, lisada koor (köögikoor, kohvikoor) ja keeta umbes 5 minutit. Ja kõike ikka maitse järgi.

Maguskartuli-spinativorm

Kui bataadid maitsevad, võib proovida valmistada järgmist ahjurooga.

2 väiksemat bataati koorida ja viilutada õhukeselt.
Laduda ringikujuliselt mitmes kihis ahjuvormi ehk siis ahjuvorm vooderdada kartuliga.  Küpsetada 180 kraadi juures umbes 20 minutit.

Samal ajal võib kaks sibulat koorida ja hakkida (ei pea väga peeneks - võib ka seibideks). Kergelt pannil õlis praadida. Lisada pannile värskeid spinatilehti. Poes müüakse spinatit ka potis. Ostsin kaks potti. Eelistan kindlasti seda pakendis juba puhastatud spinatilehtedele. Mõtleme transpordile ja seismisajale! Spinat kergelt sibulaga praadida. Mitte liiga kaua, sest tõmbub kõvasti kokku.

Võtta ahjuvorm ahjust, laotada peale spinat.
3 muna ja 2 munavalget kloppida, maitsestada soola ja pipraga ning segu kartulitele-spinatile peale valada.
Küpsetada 185 kraadi juures umbes 45 minutit.

Kui vormiroog valmis, raputada peale fetajuustu.

Viilukartulid muffinivormis

Nüüd on näpud põhjas. Kui "Armastuse loos" valmistas noorpaar makarone sajal erineval moel, siis mina pean kartulitega hakkama saama. Ühel hetkel saab aga tavalistest keedu- ja praekartulitest villand. Ja nii need viilud teistmoodi lahenduse saidki.

Vaja läheb:

muffinivormi ja vastavalt sellele keskmine kartul ühe augu jaoks
parmesanijuustu
võid (umbes 2 spl)
veidi soola
tüümiani (vastavalt maitsele)

Kartulid koorida ja õhukeseks viilutada. Seda tööd teeb minu abikaasa juustunoaga. Juust peenelt riivida. Tüümian vartest puhastada. Või sulatada ja valada kartuliviiludele. Samuti juust ning tüümianilehed. Korralikult segada.
Muffinivorm võiga määrida. Viilud korrapäraselt kartulikujuliseks laduda ja asetada vormi. Pigem olgu kartulit augus natuke liiga palju kui liiga vähe - ahjus küpses see kokku.
Küpsetada 180 kraadi juures umbes tund, kuni kartulid on muutunud kuldpruuniks.
Miatsevad need veidi juustuselt-hapukalt.

Lavašširullid peediga

Jumaldan punapeeti. See Vahemereäärest pärinev maltsaliste sugukonda kuuluv kaheaastane kultuurtaim on oma olemuselt nii mitmekesine ja kergesti valmistatav. Algselt kasutati söömiseks hoopis peedilehti. Olen praktiseerinud - kõlbavad süüa küll. Peeti on kasvatatud ka ilutaimena. Eestisse tõid punapeedi, nagu ka kartuli, saksa mõisnikud.
Vanas-Kreekas sokutati tülitsejate koduuksele peedilehtedest pärg ning pilkamisobjektile kingiti kimp peete.
Mõnes kultuurisuumis usutakse, et kui mees ja naine söövad sama peeti, siis nad armuvad.
Inglismaal kasutati punast peeti mõned sajandid tagasi juuste värvimiseks.
Austraalias peab tingimata peediviil hamburgeri vahel olema.

Mina panin peedi lavašširulli vahele. Riivitud peet vastavalt soovile maitsestada - pipart, soola, mädarõigast, apelsini- või sidrunimahla, seemneid (seedri, päevalille jne) - kõike võib panna.
Mina katan lavašširulli alati määrdejuustu või toorjuustuga, aga kujutan ette, et ilma saab ka. Ja siis peet peale. Lisada võib veel lõhet või sinki (nt. parma).
Huvitav kindlasti, kuigi pean maitset veel timmima. Midagi oli nagu puudu...

Kui kiire on

Kui kohe väga-väga kiire on ja kõht hirmus tühi, valmib mõne hetkega tomati-suvikõrvitsa panniroog.

Tomatid tükeldada ja pannil vähese õliga praadida. Maitsestada soolaga. Tomati juurde sobib alati ka törts suhkrut.
Zuccini üsna õhukesteks viiludeks lõigata ning tomatite juurde hauduma lisada. Kaas pannile. Kui zuccini on peaaegu küps, valada segule köögiviljapuljongit. Segu peaks siiski veidi paksemapoolne olema. Kui köögiviljad pehmeks haudunud, raputada peale pehmet lambajuustu. Kui seda ei juhtu olema, ajab fetajuust ka asja ära. Kaas veel hetkeks pannile peale, et juust kenasti sulaks.

Sobib süüa iseseisva roana või riisi juurde.

Riis keeb ideaalseks, kui asetada sõrm riisi pinnale ja valada vett sõrme esimese lülini (küüne poolt vaadatuna). Sõrme peab tõesti riisi pinnal olema, mitte sees. Minu puhul on see meetod töötanud 99%.

Ilmubki!

Minu rõõmuks ilmub aprillikuu Oma Maitses riisi-lillkapsa-pilafi-retsept.

Avokaadotamp

Jumaldan avokaadot. Ei teagi, kuidas see juhtuda sai, sest esimene kogemus selle viljaga oli ebameeldiv. 90. aastate lõpus sai üks poest ostetud - kõik kiitsid ja rääkisid, et tervislik. Noor ja loll nagu ma siis olin, valisin üleküpsenud vilja ja see ei maitsenud kohe kuidagi. Seda vilja ei puutunud ma enam 10 aastat. Siis avastasin selle. Salatites, leivakatetes, niisama. 

Täna oskan isegi õige küpsusastmega vilja poest otsida. Vihje: varrenupuke.

Kõige lemmikum asi avokaadost on minu peres avokaadotamp. Kogused on vastavalt isule.

Avokaadod puhastada, tomatid pesta, küüslauguküüned koorida. Kõike vastavalt isule.

Ostsin Saksamaalt puidust kokteilitambitsa ja sellega surun kõik pudruks. Maitseks soola ja pipart. Mekib kõige paremini bagetiga. 

Kõhu-usside kadumine on garanteeritud!

Porgandi-paprikasupp

Porgandi-paprikasupp sattus minu potti üsna juhuslikult. Aega-ajalt juhtub, et kõht on hirmus tühi, poodi ei viitsi minna ja siis vaatadki, mida kapinurgast leiad. Leidsin paprikaid ja porgandit.

Olid pikad, magusad paprikad. Kaks tükki. Puhastasin need ja lõikasin neljaks. Panin ahju 180 kraadi juures kuumuma, koor ülespoole, kuniks kooresse tekkisid mullid ja koor kergelt mustaks tõmbuma hakkas.

Olen teinud seda suppi ka tavaliste paprikatega, aga koor ei tulnud nii kergelt ära ja maitse oli hoopis teistmoodi. Huvitav, nagu abikaasa ütles.

Siis võtsin parika ahjust välja ning panin sügavkülmasäilituskotti suletuna 15 minutiks seisma.
Samal ajal koorisin 5 suuremat porgandit ning lõikasin üsna õhukesteks seibideks. Praadisin need potis võiga läbi ning kallasin köögiviljapuljongi peale. Porgandid olid puljongiga kergelt kaetud.

Kui paprika oli 15 minutit kotis jahtunud, oli sellelt kerge koort eemaldada. Lisasin paprika porgandile ja keetsin tasasel tulel kõik pehmeks. Maitsestasin soola, pipra ja muskaatpähkliga.
Püreerisin.

Köögiviljasuppidega on nii nagu see on. Kõike võib keeta kõigega ja hamba all ei tohiks midagi otseselt karjuda. Nii olen suppi lisanud ka kartuleid, aga siis ei tohi kaua püreerida, sest supp muutub liimjaks.
Maitseks olen lisanud ka sidrunimahla, veiniäädikat - mis parajasti kätte juhtub.

Pildilolevale supile lisasin parmesani. Hiljem mõtlesin, et oleksin võinud ilu mõttes parmesani pannil ringikujuliselt või kolmnurkselt praadida - olnuks efektsem kaunistus.

Kosutav ja tervislik igatahes.

Hapukapsataskud dipiga

Mõnikord peab natuke kaloreid ka koguma, sest muidu arvavad kolleegid, et pean dieeti. Vähemalt on mulle juba öeldud, et praegune dieet on mulle hästi mõjunud. Kahjuks ei pea ma mingit dieeti. Enam kunagi ei pea.
Olen aegade jooksul neid küll proovinud, ent erilisi tulemusi saanud ei ole. Ikka on kilod kolinal tagasi tulnud. Kiiremini, kui kadusid.  Dieedid on enda piitsutamine ning ekstreemsed võtted lühikesel perioodil. Ega keha rumal ole!
Toitumisspetsialiste ma ka ei usu. Mul on oma rahaga mõistlikumatki peale hakata.
Eelistan süüa kõike, aga nautides. Korraga kahte kilo salatit sisse ajades ei tunne kohe kindlasti mingit naudingut. Eelistan ka kvaliteeti kvantiteedile.
Kõige tähtsam on aga jälgida, et kulutad vähemalt sama palju kui tarbid.

Niisiis kaloririkkad ent maitsvad hapukapsakolmnurgad.

Dipikaste:

200 g keedetud peeti
1 tl sidrunimahla
80 g sojajogurtit
1 tl oliiviõli
soola
jahvatatud pipart


Lehttaigna kolmnurkadeks:

2 rullikest taimset lehttainast (kui pole, sobib ka tavaline)
250 g hapukapsast
1 tl kuivatatud punet
1 tl köömneid
soola
jahvatatud pipart
õli frittimiseks


Peedikuubikud sidrunimahla ja jogurtiga peeneks püreerida. Segada hulka õli. Maitsestada soola ja pipraga.

Lehttainas lahti rullida. Hapukapsas sõelal nõrutada ja kuivaks vajutada. Maitsestada pune, köömnete, soola ja pipraga. Tainas jagada 12 ruuduks ja igale ruudule 1-2 spl kapast peale. Tainas kolmnurgaks kokku voltida ja servad tugevalt kokku suruda, kahvliga üle teha. Õli potis kuumaks ajada, kolmnurki 3-4 minutit mõlemalt poolt küpsetada.

Pühapäev on pannkoogipäev. Pannkoogid karamellikastme ja apelsinilikööriga.

Minu peres on pühapäev pannkoogipäev. Arvan, et päris paljudes Eesti kodudes on see nii. On olnud läbi aegade. Minu ema küpsetas väikeseid kohevaid pannkooke. Kuniks poodi ilmus pannkoogipulber ja ma hakkasin sellest toekaid juustuga pannkooke tegema. Täna ma sellist pulbrit enam loomulikult ei ostaks.
Kõige paremaid pannkooke, mida saanud olen, valmistas aga minu ristiema. Need olid tõelised kaloripommid - tilkusid võist ja suhkrust. Võisin neid lõpmatult süüa ja see oli pidupäev, kui ta neid küpsetas ja ma talle külla juhtusin sattuma. Ütlen päris ausalt, et ei tea, kuidas ta neid tegi. Kuna ristiema on nüüdseks oma endisele kodumaale ehk Saksamaale tagasi pöördunud ning mul puudub igasugune info, kus ta pesitseb, ei saa tema käest ka küsida. Las siis kustumatud mälestused jäävad.

Praegu valmistan tavaliselt ülepannikooke. Klassikalisi, milles

2,5 dl piima
1,5 dl jahu
1 muna
1 tl suhkrut
1 tl vaniljeekstrakti
0,5 tl soola
praadimiseks õli (mina praen alati või ja õli seguga)

Kõik ained omavahel vispliga segada ning lasta tainal umbes tund toasoojas seista.
Ja siis kahelt poole praadida.

Pannkooke võib süüa millega iganes: moosiga, meega, vahtrasiiurpiga, jäätisega, suhkruga, kastmetega. Ka soolaselt.
Meie pere lemmikserveering on aga apelsini-sidrunimahlaga pritsitud taldrikule karamellikastmega pannkoogirull, millele on valatud prantsuse apelsinilikööri (meie kaubanduses olen seni näinud sobivana vaid Cointreau likööri), mis eelnevalt potis keema aetud ja siis süüdatud. Oh neid leeke! See tekitab alati nii palju elevust! Aga alkohol on vaja ju kuidagi liköörist välja saada. Laps küsib iga pühapäev, kas täna saab jälle prantsuse pannkooke. Abikaasa ütleb iga kord, et nii on tema jaoks liiga magus. Mulle on see kõik aga täpselt paras.

Peedipasta fetaga

Toitu tuleb nautida. Nii silmade kui suuga. Järgmine roog pakub naudinguid.

400 g spagette
soola
150 ml peedimahla
20 g võid
2 spl valgeveini äädikat
pipart
100 puhastatud spinatit
1 tl peeneks riivitud biosidruni koort
garneeringuks kressi
100 g fetat

Spagetid soolavees peaaegu pehmeks keeta. Peedimahl, või ja äädikas väikeses potis madalal kuumusel 5-6 minutit keeta. Spagetid kurnata, sealjuures jätta 150 ml keeduvett alles. Keeduveesi ja peedimahl sügavale pannile või madalasse potti valada ning keema lasta. Maitsestada soola ja pipraga.
Nuudlid, sidrunikoor ja spinat vedelikku. Soojendada 2-3 minutit segades, kuni spagetid on muutunud peedipunaseks. Serveerida sügavas taldikus. Peale raputada fetatükke ja kressilehti.

Soupe à l’oignon või Soupe d’oignons aux Halles ehk prantsuse sibulasupp

Olen mitu päeva haudunud plaani keeta sibulasuppi. Talvel lihtsalt juhtub nii, et valmistan suppi tihedamini kui suvel. Supp annab sooja ning valmib vähese vaevaga.
Sibulasupiga võiks varuda veidi aega, aga kui seda ei juhtu parajasti olema, siis pole ka midagi. Aeglaselt podisedes saab see supp väge juurde. Mitte ei muutu mõrumaks, vaid ikka peenemaks.
Ajalooliselt pakuti suppi 18. sajandil Pariisis Halles´s kaupmeestele, kundedele ja turistidele.
Peipsi sibulad on ühe korraliku prantsuse sibulasupi valmistamiseks aus kaup. Need on end alati parimast küljest näidanud.
Kummalisel kombel ei kaalu ma suppi valmistades kunagi koguseid. Ei mõõda ka, vaid kõik käib tunde järgi.

Tänasesse potti hakkisin 5 suuremat sibulat ja kaks küüslauguküünt. Mõtlesin, et panen küüslauku sisse, sest eelmisel korral ütles laps sibulasuppi süües, et selles võiks küüslauku ka olla.
Sibul hakkida peeneks.
Hea supi saladus on koostisainete praadimine. Lahjema (kuigi ma ei tea, kui lahja see ikka on) supi saamiseks õlis, mina eelistan võid või või ja õli segu. Sibul kuldkollaseks praadida. Soovi korral ja tummisema supi saamiseks lisada umbes supilusikas jahu ja segada praesibulatega.
Võib lisada valget veini, aga võib ka vaid vee ja puljongi baasil keeta. Puljongi koostis on maitseasi: köögivilja, kana- või veisepuljong. Mina eelistan köögiviljapuljongit. Maitsestada soola ja pipraga. Sobivad ka ürdid.

Kuniks supp vaikselt tulel podiseb, võib käia kodulähedases poes bagueti ja juustu järel, sest suppi tasub valmides veel keraamilises potikeses ahjus kuumutada. Supp potti, baguetiviilud ja riivitud tugevama maitsega juust, nt. Emmental, peale ning ahju.

Hommikusöök

Hommikusöök on päeva tähtsaim söögikord. Peaks vähemalt olema. Samas ei suuda ma kiirelt kugistades oma päeva alustada. Tahaksin rahulikult iga suutäit nautida. Seetõttu söön korralikku hommikueinet vaid pühapäevahommikuti. Pannkooke või croissante mitmesuguste täidistega.
Nii palju leian küll aega, et keeta vähemalt kord nädalas putru. Pudru sisse hakin kuivatatud puuvilju või banaani. Mõnikord liialdan meega.
Tavaline hommikusöök on smuuti. Ostsin suvel smuutiblenderi ning pärast esimest suutäit omatehtud smuutit ei osta ma seda enam kunagi poest. Lihtne ja vaheldusrikas. Jogurtiga või ilma (eelistan koorest jogurtit), magususeks banaani, mett või vahtrasiirupit. Retsepte on sadu.

Tuulest viidud tuuletaskud

Mul on jäänud mulje, et on olemas road, mis alati õnnestuvad ja on olemas road, mis mõnikord õnnestuvad ning mõnikord mitte. Pirtsakateks küpsetisteks pean näiteks makroone (ausõna, retsept on kogu aeg sama, aga iga kord hoian hinge kinni, kas tulevad jalad alla või ei tule). Kringel nõuab erilist lähenemist. Ning ka tuuletaskud. Sest pole midagi jubedamat, kui küpsetusplaadil kokku vajunud tainahunnik.
Täna tegin tuuletaskuid, sest nende järele on ka juba päevi isutanud.

Keedutaigen

Sobib nii soolaste kui ka magusate küpsetiste valmistamiseks

1,5 klaasi vett
100 g võid
0,5 tl soola
180 g jahu
4 keskmist muna või 3 suurt

Keedutaina põhivalmistusviis:

Vesi koos rasvaine ja soolaga keema lasta. Tõsta keedunõu tulelt, valada jahu sisse ja segada tugevalt. Panna nõu uuesti kuumale plaadile, kuumutada segade, kuni tainas keedunõu küljest lahti lööb ja tainatombu moodustab.
Lasta tainal veidi jahtuda ning lisada ükshaaval munad. Kui munad on suured, võtta üks vähem. Iga muna lisades kloppida tainas siledaks.
Tainas peab jääma ühtlane, paraja paksusega ja läikiv, nii et plaadile pandud kogused laiali ei valguks.
Tainast küpsetatakse kohe pärast valmistamist. Tainas pritsida läbi koogipritsi, pärgamendist torbiku või teha lusikatega pätsikesed.
Küpsetada 220 kraadi juures 10-15 minutit, siis vähendada kuumus 200 kraadile ning küpsetada veel 10-15 minutit. Küpsetamise ajal ei tohi ahjuust avada!
Kui tuuletaskud valmis, avada ahjuuks ning lasta küpsetistel jahtuda.
Õnnestunud keedutaina küpsetised on seest tühjad ja ei lange kokku. Kokkulangenud tuuletaskud võib korraks uuesti ahju panna, kus need uuesti kerkida võivad.
Täita magusa või soolase täidisega, tehes alla lõige või pritsiga pritsides.

Magus täidis:

2 dl vahukoort
250 g (maitsestatud) kohupiima
1/2 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
tuhksuhkrut

Vahukoor vahustada suhkruga, segada kohupiimaga magusust kontrollides. Tuuletaskud seguga täita ning raputada üle tuhksuhkruga.

Kõrvitsarisotto

Külmal ajal jumaldan ma kõrvitsast toite valmistada. See vili on oma kujult nii koomiline. Värvid varieeruvad helekollasest sügavoranžini. Kerge valmistada, kuigi mõnikord peab koorimisega vaeva nägema. Aastaid tagasi Saksamaal viibides tutvusin hokkaido kõrvitsaga ja vaatasin seda imelooma, mida ei pidanudki koorima, vaid võis pea tervelt potti keema panna. Võrreldes kodumaiste kõrvitsatega pole see nii vesine ja esimest korda hokkaido kõrvitsast suppi keetes panin vedelikuarvestusega veidi puusse. Täna ei teinud ma suppi. Vahelduse mõttes, sest keetsin seda alles mõned päevad tagasi. Poolik kõrvits vajas aga valmistamist. Polnud ammu risottot teinud. Sellist õiget ja tummist.

Portsjon kahele:

600 ml köögiviljapuljongit
2 väiksemat šalottsibulat
1 küüslauguküüs
3 spl õli
150 g risotoriisi
2 loorberilehte
100 ml valget veini
150 g kõrvitsapüreed
1 spl võid (võib ka ära jätta)
50 g itaalia kõvemat juustu (võib ka ära jätta)
soola
pipart
kaunistuseks maitserohelist (nt. peterselli; mul oli vaid tilli), kõrvitsaseemneid ja kõrvitsaseemneõli

Kõrvitsapüree saamiseks puhastada kõrvits ja küpsetada seda ahjus 200 kraadi juures 45-60 minutit, kuni kõrvitsatükid on pudrused. Lasta veidi jahtuda ning püreerida.

Sibul ja küüslauk hakkida. Kuumutada need õlis kas sügaval pannil või potis. Lisada riis ning loorberilehed. Lasta umbes kaks minutit praaduda. Valada peale valge vein ning nii palju puljongit, et riis oleks kergelt kaetud. Hautada madalal kuumusel, aeg-ajalt segades ning puljongit lisades. Umbes 20 minuti pärast lisada segule kõrvitsapüree ja keeta 5-10 minutit. Eemaldada loorberilehed, riivida sisse juust ja lisada või.
Kaunistada maitserohelise, juustu, kõrvitsaseemnete ja õliga.
Kui loomsed toitained välja jätta, on risotto mõeldav ka veganitele.

Sidrunimaitseline hautatud lillkapsas paprikakastmega

Sügisel leidus poes imeilusaid lillkapsaid. Ühel hetkel sai lillkapsa pilaffist küllalt ja proovisin järgmist retsepti:

Aurutatud lillkapsas paprikakastmega


1 väike lillkapsas 600 g
1 biosidrun
soola
1 suur punane paprika
300g 1 šalottsibul
50 ml klassikalist köögiviljapuljongit
pipart
1 noaotsatäis jahvatatud koriandrit
1/2 tl oliiviõli

Lillkapsas puhastada ja õisikuteks lõigata. Sidrun kuuma veega pesta ja köögiviljakoorijaga õhukeselt koorida. Potti umbes 2 cm vett, lisada 2/3 koortest ja lasta keema. Lisada sool. Lillkapsast keeduauru kohal 18-20 min aurutada. Vahepeal parika pesta, seemnetest puhastada ja viiludeks lõikuda. Šalottsibul koorida ja kuubikuteks lõikuda. Puljong potis keema ajada ja paprika-sibul seal vaiksel tulel kaane all 10-12 min jooksul pehmeks keeta. Saumikseriga segu püreestada, maitsestada soola, pipra ja õliga. Lillkapsas taldrikul serveerida, valada kastmega üle. 1/3 sidrunikoort hakkida peeneteks ribadeks. Raputada kaunistuseks kastmele.
Sidrunit ostes vali väike ent raske vili. Mida raskem, seda rohkem mahla.
Paprikaid on emaseid ja isaseid. Emastes on rohkem seemneid, kuid need on mahlasemad.

Kõik sai alguse lillkapsast

Ei möödu päevagi, kui ma ei sobraks oma kokaraamatutes, mida on juba terve riiulitäis või otsiks internetist inspiratsiooni õhtusöögiks.
Ehkki mu päevad on pikad, leian kindlasti aega veel toidu valmistamiseks. See on kohustuslik.
Pärast seda, kui mu eakas kolleeg eelmise aasta sügise hakul nii muuseas sellise lause poetas: "Kuidas inimesed saavad küll marketitest endale valmistoitu osta?! See ei näe ju üldse isuäratav välja!"
Iga päev on mul vaja omamoodi nuputada, sest mina ei söö erinevalt oma pereliikmetest liha. Söönuks peavad aga kõik saama.
Olen leidnud mõnegi hõrgutava roa retsepti ning jaganud seda tuttavatega. Nende soovitus mulle oli ühene: tuleb teha blogi!
Alguse sai see lillkapsast. Seetõttu ka Bluumenkool. Vigane kirjapilt on taotluslik.
Aga siit see tuleb. Retsept, millest kõik sai alguse.

Lillkapsa-riisi pilaff

Üks väike lillkapsas (ca 600g)

2 sibulat

3 küüslauguküünt

2 spl õli

6 kardemonikupart

1 tl koriandriseemneid (aga nagu ma ütlesin, siis mulle tundus seemneid pannes, et neid seemneid oli ühel hetkel liiga palju hamba all - eelistan jahvatatud koriandrit)

4 vürtsnelki

125 g täisterabasmatiriisi (mina panin tavalist basmatiriisi, aga tavalise riisiga pidi ka hea olema) 1/2 tl tšillipulbrit

1/2 tl kurkumit (ettevaatust, sellega liialdades võib toidu ära rikkuda)

1/2 tl köömneid (ma panin rohkem)

100 ml kookospiima (retseptis 9% ja nagu ma ütlesin, siis lahja piimaga maitses mulle rohkem)

400 ml klassikalist juurviljapuljongit (tegin ökopuljongikuubikust)

soola

pipart

8 korianderivart (võib ka ära jätta, kui koriander ei maitse)

Lillkapsas puhastada, lõigata väikesteks õisikuteks. Sibulad ja küüslauk koorida ja väikeseks hakkida.

Õli kaanega ahjupotis või raskemas tavalises potis kuumutada, kardemonikuprad, korianderiseemned ja vürtsnelgid õlis kaks minutit segades kuumutada. Lisada sibul ja küüslauk ning kolm minutit neid segades kuumutada. Lisada riis, tšillipulber, kurkum ja köömned ning 30 sekundit segades kuumutada. Lillkapsad ja kookospiim potisegule lisada ja ettevaatlikult segada. Lisada puljongit nii palju, et lillkapsas ja riis oleks puljongiga kaetud, korraks keema lasta ja kaanega katta. Pott panna kuuma ahju (180 kraadi) umbes 30 minutit haududa lasta või alternatiiv: 25 minutit madalal kuumusel pliidil kaanega potis hautada. Maitsestada soola ja pipraga, kardemonikaunad katki teha, seemned välja ja kaunad eemaldada. Kaunistada korianderilehtedega.

On südasuvi. Minu vanus läheneb neljakümnele ning pärast üht söödud lõunasööki viskab kaal korraks ette numbri, mis on kõike muud kui rõõmustav. Paratamatus, mõtlen. Ju siis olen pärinud ema geenid. Isa ning õed on lihtsalt teisest puust. Mina olen emasse ehk midagi pole parata.
Ent järgmisel ööl nähtud õudusunenägu, et olen haigestunud diabeeti ning kaotanud selle tõttu nägemise, saab minu elus murdepunktiks.
Sean sammud Sportlandi, et soetada endale Polar kell. Nägin sellist ühel enda 9. klassi õpilasel, kes viljeleb kõrgemal tasemel sporti ning käis minu juures eksamieelsel konsultatsioonil. Veidi taustauuringut ning otsus rahapaigutuseks taab tehtud. Praegu võin öelda, et see on mu elu parim kingitus iseendale.
Esimesel päeval uue kellaomanikuna kohkun päeva kokkuvõtvatest tulemustest:  olen enda tavapärast liikumist järgides täitnud vaid 30% päevasest liikumisvajadusest. 30%! Ma ei usu oma silmi! Kümme aastat ebapiisavat liikumist! Täpselt nii kaua on minu kaal hiilivalt tõusnud.
Kuna ma ei armasta poolikuid asju, saab 100% minu igapäevaseks eesmärgiks. Nii võis mind tänavajalgrattaga sõites kohata iga päev terviserajal. Kuniks ilm lubas. Sügise hakul hakkasin kõndima. Alati ei olnud motivatsiooni, kuniks abikaasa ütles ühel õhtul, et mingu ma ja  kõndigu ikka 100 täis. 15% oli puudu. See oli oktoobris. Tollest päevast olen alati täitnud vähemalt 100% oma päevasest liikumisvajadusest. Olen kaotanud märkimisväärse hulga kilosid. Ning uskumuse, et ülekaal on seotud geneetikaga. Praegu võin öelda, et kõik minu perekonnas on saledad, välja arvatud ema. Ent tema puhul on määravaks ehk tervis, sest noorena oli ka tema väga peenike.
Minu elus on muutunud kõik. Valikud, mida teen. Suhtumine. Toitumine. Eriti viimane.
Kuigi olen noorukieast armastanud köögis aega veeta ning olen alati maitsvat sööki valmistanud, pole minu valmistatud toit alati ehk kõige tervislikum olnud.
Otsisin raamaturiiulist välja 2006. aastal õe soovitusel soetatud "Prantslannad ei lähe paksuks". Lugesin selle raamatu teist korda elus läbi. Lisaks ahmisin ka teised eesti keeles ilmunud Mireillle Guiliano teosed läbi. Siinkohal pean mainima, et olen  aastaid olnud vaimustunud kõigest, mis on seotud Prantsusmaa ja prantslastega. Olen tänulik oma tütrele, kes on tänu Prantsuse Lütseumis õppimisele minu armastust kõige prantsusliku vastu vaid süvendanud. Kui prantslannad ei lähe paksuks, siis teevad nad midagi teistmoodi ja õigesti....
Mu salenemisteekonnal on kõvasti  kaasa aidanud Gordon Ramsay, kes korduvalt on oma saadetes öelnud, et tähtis on kvaliteet, mitte kogus. Ma hakkasin teda jumaldama, sest hoolimata kokkamisest on ta suutnud säilitada hea füüsilise vormi. Mida ei saa öelda Jamie Oliveri kohta, kes üksvahe oli ka mulle eeskujuks. Nagu ka Nigella Lawson oma patuste ent kergelt valmivate ahvatlustega. Tänu temale sain ma üle aukartusest oma pastamasina ees.
Tegelikult on aastaid mu teele sattunud inimesi, kes on vargsi vihjanud, et toidu valmistamine võib olla tore, ent ikka on läinud nii, et õhtuks haarad külmaletist pitsa ja pistad selle ahju.
Nüüd on sellega finito. Minu laualt ei leia enam ühtegi poolprodukti. Ma tean enam-vähem alati, mida suhu pistan. Mu tutvusringkond on mu toiduvalmistamisel silma peal hoidnud ning soovitanud hakata pidama blogi. Nad on arvamusel, et ma ei peaks kogu seda kulinaariat hoidma vaid endale, vaid jagama teistegagi.
Mine tea, võib-olla teen oma kolleegi Mariaga oma restorani. Oleme sellest aeg-ajalt rääkinud, ent praegu jääb asi vaid finantside taha pidama.
Selle kõige tulemusena hakkan oma köögitoimetustest andma selles blogis ülevaadet. Tere tulemast minu toitumismaailma!